Perth – Geraldton

15.05 – 22.05.2012

Teisipäeval, meie suure reisi alguspäeval juhtus ikka see, mis alati – plaanide muutused. Seekord vaid pisikesed õnneks. Esiteks ei saanud meie suur unekott Martin Saar end hommikul nii vara üles, kui me oleks tahtnud (no ma ise ka just oma varasusega ei hiilanud…). Teiseks otsustas kogu me maine varandus vingerpussi mängida ja nende sorteerimise ja pakkimise peale läks mõistagi poole rohkem aega, kui me olime arvanud. Kolmandaks oli vaja jälle poodi minna ja mõned puuduvad asjad osta – süüa ja juua ja midaiganes veel. Ja kuna me tahtsime enne Perthist lahkumist Aqwa keskusesse minna (suletakse kell viis), tuli lõuna ajal langetada otsus, et lääneranniku pealinnaga jätame hüvasti alles kolmapäeval.

Üks kaasmaalane pakkus Eestlased Austraalias FB kommuunis kahte kinopiletit õhtuseks seanssiks filmile „Dark Shadows“, mida ma hirmsasti näha tahtsin, nii et peale kohutavalt tüütut ostlemist (alguses oli huvitav oma reisivarustust kokku koguda, kuid peale seda, kui sada korda järjest oli vaja poodi minna, sest midagi ju alati ununes, siis… jah…) käisime väga mõnusat filmi kaemas

Kino lõppes kümne-üheteist vahel ja meil oli vaja veel oma elamisele kardinad ette meisterdada. Meie van on pisut väiksem, kui muud traditsioonilised camperid ja tal on iga külje peal aknad. Muidu mulle väga meeldib, et ta nii avar on (pole tunnet, et magad kuskil kärus või kastis), kuid kardinate ettemeisterdamine oli küll tüütuste tipp. Toimetasime pikalt ja põhjalikult Westfield Carouseli kaubanduskeskuse parklas. Ühe aeg öösel saime sellega lõpuks hakkama ja seejärel oli vaja veel leida turvaline ööbimiskoh. Tegelikult on autos magamine Austraalias seaduse vastane; õnneks leidub caravanparkide jm tasuliste ööbimiskohtade kõrval ka tasuta puhkealasid, kus võib rahumeeli ööd veeta. Selleks ongi meil tark raamat Camps 6 soetatud. Paraku Perthi linnas selliseid alasid ei leidu…

Seega sõitsime Perthi põhjapoolsesse otsa Hillarysse, kus ka Aqwa asub, ja leidsime täieliku koba peale ühe rahuliku pargiäärse koha. Kell näitas hilist öötundi ja polnudki muud, kui hüpata taha oma uhkesse hääberisse ja silmad looja lasta. Uni maitses hea.

Hommikul läksime kohe Aqwasse, kus me kaabakad end jälle õpilasteks luiskasime („Oih, õpilaspilet jäi koju…“) ja kahepeale piletid 16 dollarit odavamalt saime. Asi polegi selles, et me endale täispileteid lubada ei võiks – lihtsalt asjad on siin niigi kallid ja kui on võimalus ja läbi läheb, miks mitte siin pisut nihverdada? Täispilet on Aqwasse 28 dollarit (u 22 eurot), õpilasele 20 (u 16 eurot).
Aga Aqwa on päris lahe koht ja kes Perthis aega viidab, võiks sealt ikka läbi käia. Kõik Lääne-Austraalia haikalad, raid, kilpkonnad, kaheksajalad ja muud vee-elukad näeb seal ära. Põnevaimad hetked on seal kindlasti vee-alune tunnel ja ohtlike elukate sektsioon, kuid meile meeldis eriti ka kilpkonna bassein, kus üks sihikindel konnapoiss tükk aega pea ees läbi klaasi ujuda üritas.

Uudistasime Aqwas tükk aega, kuid kella üheks oli kõik põhjalikult läbi vaadatud. Olime varem gumtreest näinud 94 aasta Toyota Spacia kängururaudade müügikuulutust, mille otsustasime ära osta. Kõigest 150 dollarit. Tundus vajalik ost, sest teiste reisijate juttude järgi muutuvad kängurud hommikuti, õhtuti ja öösiti väga suitsiitseks ja hakkavad üksteise võidu autode ette hüppama (jah, Kadi, ka sinu reisijutud on siinkohal allikaks). Paraku oli müüjal aega alles peale kella viite, mistõttu oli meil vaja mõned tunnid veel kuidagi sisustada. Otsustasime omale selle ajaga kalastustarbed soetada – jah, jälle poodi.

Need asjad ka ostetud ja auto veel rohkem asju täis topitud, lebotasime niisama mõnda aega parklas oma „magamistoas“ ja lugesime raamatuid. Kella viie aeg saime lõpuks oma kängururaudadele järgi minna, kuid oh sa imet, need tõprad ju ei sobinudki meie masinale!!! Tuli välja, et meie vanil on mingid kinnitused selleks puudu (või puudusid need raudada omanikul, ei tea). AAAAAaahh me olime nii pettunud. Nii sellepärast, et me neid ei saanud, kui ka seepärast, et me peaaegu terve päeva nende pärast maha passisime.

Aga polnud ju midagi parata. Hilissügise päike on siin igatahes jõhkard. Üldiselt on nii, et 5.15 on hämar, 5.30 on pime ja 5.45 ei näe sa ilma valgustuseta oma ninaotsa ka sügada. Jutu mõte – jäimegi kohe linnast välja sõitmisel pimeda peale. Olime otsustanud ööbida 7km Yanchepi rahvuspargist põhja poole jäävas puhkealas – Perthist vaid umbes 32 km kaugusel.

Igatahes olime väga elevil, sest peale selle, et polnud ju sinnakanti varem sattunud, saime lõpuks oma Camps 6 teadmisi järele proovida.
Koordinaadid juhatasid meid aga väga lampi kohta – maantee kõrval asuvasse kruusateele. Mõtlesime, et äkki on puhkeala natuke kaugemal, kuid mööda seda väikest kruusateed jõudsime vaid mahavisatud kolihunnikuteni.
Me olime laisad ja väsinud ja ei viitsinud üle uurida, kas olime ikka õigesse kohta jõudnud. Laager püsti ja magama. Uni oli jälle väga hea – uskumatu, kui mugav on meie hääberis magada.

Neljapäeva hommikul meisterdasime omale juustuvõileibasid ja seadsime sammud Yanchep National Parki. Pargi külastamise põhjus imelihtne – seal asub Lääne Austraalia suurim koaalade koloonia.
Mängisime terve päeva turiste ja kõik oli nii uus, huvitav ja põnev. Peale põhjalikku koaalade uudistamist (no nad on ikka nii musirullid. Nad on lihtsalt NII ARMSAD et süda läheb pahaks. Ma ei oska nende nunnudusega kuidagi toime tulla. Kaisutavad suurema osa päevast puid ja aegajalt maiustavad eukalüptide lehtedega, mis neile nii väga maitsevad, et kogu nende keha pidavat nende järgi lõhnama. Kui neil üks külg jääb magamisest kangeks, keeravad nad teise külje ja tukuvad veel paar tundi. Tegime neist ikka korraliku fotosessiooni, sest, ma ei väsi kordamast – NAD ON NII NUNNUD!!) jalutasime erinevaid matkaradu läbi. Ilm oli vapusatavalt ilus – taevas säras vastu vaid sinisinine värv ja ei ühtegi märki pilvedest. Olime Perthist vaid 30 km kaugusel, kuid juba andis ilm meile mõista, et liigume õiges suunas Nimelt liigume siit tasapisi põhja poole seepärast, et me oleme ju iga päevaga lähemal peagi saabuvale talvele. Põhjas on jätkuvalt soe, kolmekümne kraadi ringis, kuid lõuna pool kipub külmaks minema. Keskmiseks temperatuuriks lõunas jääb ikkagi u 18 kraadi ümber kõikuma, kuid öösiti kibub termomeeter vaid mõnda kraadi näitama ja meie tahame soojemat ilma. Küll me varsti Eestis jälle karget külmust tunda saame. Nii kaua, kuni siin tagurpidi maal oleme, püüame päikest.

Yanchepi rahvuspargis on võimalik võtta ka kahte erinevat tuuri. Üks neist on aborigeerinide kultuuri kohta, teine on Crystal cave (kristallkoopa) külastamine. Me leidsime Perthist reklaami-info-brosüüri („Hello Perth“, kui keegi huviline seda postitust lugema satub), mille vahel olid erinevad sooduskupongid; üks neist andis 50% allahindluse Yanchepi tuuridele. Nii et kui muidu maksavad pieltid neile 10 dollarit per nägu, siis sellega sai vaid viiega. Kuna me juba Margaret Riveris kolme erinevat koobast külastasime, tahtsime aborigeenide tuuri vaatama minna. Paraku sai neid tuure võtta ainult nädalavahetustel nii et jäi ära. Aga pole hullu, eks neid aborigeenide-teemalisi tuure leidub niikuinii pea igas kohas.

Koobast me ikka vaatama ei läinud. Selle asemel kõndisime veel ühe matkaraja läbi, mis oli nii muinasjutuline. Tee viis mööda ennemuistsel aal kokku vajunud koopaid. Yanchep on koduks ka ohustatud kakaduu-liigile, ja neid linde leidus seal ikka palju. Paratamatult tuli vahepeal võimas „Sõrmuste Isanda“ tunne peale, kui kõndisid kivimürakate vahel ja üle peade lendasid kakaduude lärmakad hiigelparved.

Lõpuks oli kell juba nii palju, et oli aeg oma järgmisesse ööbimiskohta liikuda. See oli jälle umbes 30-40 km kaugusel. Seekord oli kindel, et leidsime õige puhkeala ülesse, sest seal samas olid ees juba päris mitu suurt karavani. Isegi WC oli olemas, rääkimata pinkidest ja laudadest ja lähedal vulisevast väiksest jõekesest. Kuna pingid olid hõivatud, saime esmakordselt oma uhkeid matkatoole ja –lauda kasutada. Seadsime oma kööginurga ja söögitoa ülesse ja einestasime miljonite tähtede all keedumuna ja makaronidega. Nämm nämm, kõhud täis ja jälle magama. Peale meid saabus puhkealasse veel päris mitu campervani, enamik Mitsubishi Expressid (need vast ongi levinumaid siin).

Selleks ajaks, kui meie olime hommikul alles oma une silmist pühkida suutnud, olid enamik matkajatest juba lahkunud. Rahulik söögivaaritamine ja hommikutee/-kohvi joomine ning asusime teele kümne km kaugusel olevasse kalurikülasse nimega Guilderton. Veetsime seal terve päeva. Jalutasime imeilusas rannas, ronisime mööda Moore’i nimelise jõe ääres asetsevaid radasid ja nautisime unise väikeküla hõngu. Märkasime jõe ääres ühte paarikest, kes meiega samas kohas ööbisid. Läksime tegime nendega juttu. Paar oli pärit Itaaliast ja nad püüdsid parasjagu jõest omale õhtusööki. Kala näkkis neil nii hästi, et meil tuli endalgi soov kalapüüki proovida. Itaallased rääksid ka, endal suud vesised, kuidas nad oma kala küpsetada kavatsevad. Otseloomulikult käis see koos pasta ja valge veiniga jällegi ajasid meile isud peale ja soetasime omalegi kohalikust poest (ehk bensiinijaamast) valge veini.

Proovisime ka kala püüda. Alguses ei näkanud mitte üldse, nii et mina tüdinesin ära ja paigutasin end oma matkatooli Lonely Planetit lugema. Martin aga ei jätnud jonni. Vahepeal tulid jälle itaallased meie juurde ja jagasid mõnda õpetussõna, sh andsid Matule ühe oma lantidest.
„Proovi sellega!“ seletasid nad, endal näod õnne ja rõõmu ja suuri naeratusi täis. Nii sõbralikud inimesed.

Lõpuks sai Martin mõned kalad kätte ka, kuid paraku olid nad nii väiksed junnid, et lasime nad tagasi vette. Kala me niikuinii küpsetada ega puhastada oska, eks see kinnipüüdmisrõõm olegi kõige suurem

Kuna Martin läks kalapüüdmisega hoogu, kippus päev jälle õhtusse veerema ja oli aeg tagasi ööbimiskohta minna. Plaanisime samasse kohta minna, kuna see oli kõige lähemal. Moore’i jõe ääres olid aga vahvad valgustatud katusealused tuulevarjuga, mõne all grill, mõne all pingid laudadega. Mõtlesime, et mis me ikka oma ööbimiskohas taskulambi valguse saatel toimetame ja pidasime oma õhtusöögi seal samas maha.

Ööbimiskohta olid saabunud juba uued ja teistsugused matkajad. Seekord oli rohkem meielaadseid van’ide omanikke, üks masin logum kui teine. Mõni pidi hommikul ikka korralikult süüdet keerama ja gaasi vajutama, et auto hääled sisse võtaks.

Laupäevaks oli meil nii palju asju planeeritud, et kahtlesime isegi, kas jõuame ikka kõik ühe päevaga tehtud. Nimelt asus järgmine tasuta puhkeala piisavalt kaugel ja vahepeale jäi mitu kohta, mida ma külastada soovisime. Mõistagi ärkasime jälle plaanitust tund aega hiljem üles. Ent 9.15 hommikul olime juba teel ühe Lääne-Austraalia (kui mitte terve Austraalia) kuulsaimasse paika – Pinnacles Desertisse (est: Pinnaclese kõrb). Adomas ja Vykinta käisid seda kohta juba ammu ammu vaatamas ja Adomase sõnul ei olnud see midagi nii erilist, kui arvata võiks. Seega ei oodanud me paratamatult sellest kõrbest eriti palju.
Reaalsus oli aga hoopis teine. Keset lõputuid põõsastevalinguid asetsev Pinnaclese kõrb peidab endas tuhandeid kiviformatsioone, mis võimsalt maapinnast välja turritavad nagu tagurpidi jääpurikad. Kiviformatsioone oli pisikesi ja suuri, pikki ja lühikesi, peenikesi ja jämedaid; ühtede taga ilmusid välja aina uued ja uued kivid; taevas oli helesinine ja päike oli kuum ning kivid ja maapind kollane ja oranž nii kaugele, kui silm ulatas. Aru me ei saanud, mis siin Adomasele muljet ei avaldanud, sest meie olime sellest omapärasest kõrbest täiesti vaimustunud. Jalutasime seal tükk aega ringi ja klõpsisime oma mustmiljon pilti kindlasti. Lõpuks tegime autoraja ka läbi ja seejärel lahkusime sellest suurepärasest kohast.

Tahtsime sel päeval veel Jurien Bays mõnuleda ja Leseur’i nimelisse rahvusparki minema. Viimane pidavat olema võimas metslillede ala; lillede põhiline õitseaeg on muidu juuli-august, kuid park pidavat muul ajal ka külastamist väärt olema.
Paraku läks meiega nii, et Jurien Bay osutus liiga mõnusaks kohaks, et sealt vaid lühike peatus teha ja jäime sinna liigagi kauaks…
Peale selle, et sealsed rannad väga ilusad olid, leidsime ka ühe ranna äärest mõnusa pikniku koha grillidega. Küpsetasime seal grillvorste ja maiustasime kurgivõileibadega. Pärast seda kümblesime jääkülma dushi all (see on see matkajate elu – kui just tasulisse ööbimiskohta ei lähe, võid soojast dushist (või minu lemmikust kuumast) vaid und näha. Kui just oma solar showeriga (päikesedush) ei mässa, mis on paraku pisut keeruline, sest igal pool ja igal ajal just end oma van’i taga paljaks ei kisu, et siis päikese käes soojenenud veega end korralikult sisse seebitada. Aga meie ei nurise, saabki ennast nüüd korralikult karastada).

Päike hakkas tasapisi loojuma ja läksime paadisillale jalutama. Seal olid koos mitukümmend kalameest, kes ajasid meile jälle suure kalapüügiisu peale, et otsustasime kohe hommikul oma õngesid veidike vees leotada. Nii mõnus päev oli, kuid veel mõnusamaks tegi selle rannikulähedal olev delfiin, kes meile natuke esines. Meie esimene delfiin vabas looduses! Kui lahe!

Jurien Bays oli meil aga see mure, et igal pool, kus võimalik, olid sildid üleval, et ööbida võib ainult karavanparkides ja telkimisplatsidel (mõistagi tasulised), vastasel juhul saad suure trahvi, kui oma autos magamisega vahele jääd.
Meil ei ole tegelikult midagi karavanparkide vastu, kavatseme niikuinii nendes aegajalt ööbida, kuid seekord me lihtsalt ei tahtnud neisse minna. Nägime, et seal samas paadisilla juures olevas parklas oli suur kämper, mille peale oli kirjutatud „backpackers“ (ehk siis tõenäoliselt renditud masin). Mõtlesime, et kui see masin jääb ööseks sinna samasse parklasse, jääme meiegi sinna. Juhtus aga nii, et mõne aja pärast tuli sealt kämperist välja üks tüdruk otse meie akna alla ja küsis, kus me ööseks kavatseme jääda.
Tuli välja, et neil oli sama mure, mis meil. Kolm saksa tüdrukut olid omale kaheks nädalaks rentinud suure matkaauto, et sellega Darwinisse põrutada (Põhjaterritooriumi pealinn, Perthist u 4000 km kaugusel). Erinevalt meist ei olnud neil ei kaarte ega ka GPS-i ja nad polnud midagi Camps 6ist kuulnud. Neile avaldas see raamat nii muljet, et nad laenasid seda meilt mõneks ajaks ja klõpsutasid sellest endale tosin pilti, et neil ülejäänud reisi jooksul ööbimismuret poleks. Kuna nad reisisid vaid kaks nädalat, ei tahtnud nad ise 60 dollarit raamatu eest maksta ja nad olid nii tänulikud meile. Üks neiu meenutas mulle kangesti Kristiina Sardist, nii et mul oli ainult hea meel, et me neile abiks saime olla

Neiud ütlesid, et nad lähevad ööseks ühte pisut eemal olevasse parklasse ja et me võiks ju ka sinna minna. Kuid seal parklas olid ka suured keelud üleval, nii et meie sinna siiski ei jäänud. Lõpuks parkisime oma auto niisama suvalisele tänavale majade vahele ära ja ronisime magama. Kavatsesime hommikul enne päiksetõusu üles ärgata ja paadisillale kala püüdma minna.

Autos magamisega me vahele ei jäänud, kuid millegi pärast olin ma öö läbi nii pabinas, et ega magamisest eriti midagi välja küll ei tulnud. Martin oli vähe rahulikum, kuid ega temalgi kerge öö ei olnud. Mina nägin öö läbi unes, kuidas politsei meid taga ajas :S

Küll ma olin õnnelik, kui kell kuus sai.

Läksime kogu oma kalavarustusega sillale ja hakkasime jahti pidama. Martin loopis lanti, mina leotasin saia ja ühte suvalist kummiussi. Lanti kala ei tahtnud, aga tuli välja, et neile hirmsasti maitses see kummiuss Pole enne sellist asja näinud, et kala KUMMIjullakat sõna otseses mõttes ära sööb. Pidime neid ikka päris mitu konksu otsa panema, sest need kavalad kalapead näksasid selle koguaeg ära
Aga pole viga. Saime kala ka. Kokku püüdsime viite erinevat kala, sh väga mürgist kala nimega common blowfish. Ega me ise ju siinset kala ei tunne, nii kui midagi konksu otsa jäi, küsisime teistelt kalameestelt, kelle me nüüd kinni püüdsime. Alguses tundus see common blowfish väga lahe, kuid lõpuks me ainult neid saimegi, nii umbes 15 tükki kindlasti, nii et nad tüütasid meid väga ära. Kala ise nägi huvitav välja – punnis roheliste silmadega, hirmus ligane ja kõhu all olid tal ogad. Kui konksu kätte üritasid saada, hakkas ta puhisema ja urisema ja läks õhku täis nagu õhupall. Tagasi vette visates hõljus ta mõnda aega vee peal ja siis lasi endast õhu välja ja ujus minema. Common blowfish olevat nii mürgine kala, et teda süües on suremise oht üks kümnele. Jaapanlased, hullud nagu nad on, peavad teda muidugi delikatessiks. Igal aastal kooleb mõni selle söömise tagajärjel ära.

Pärast suurt kalapüüki lõime oma Maanteehävitajale jälle hääled sisse ja hakkasime edasi põhja poole liikuma. Väiksed peatused teeäärsetes külades nagu nt Leemanis (kus, muide, sai odavamat bensu kui mujalt ) ja pühapäeva lõpp-peatuseks oli meil Dongara ja Port Denison. Need on kaksiklinnad, mis kokku moodustavad ilusa ja mõnusa ajaloohõngulise piirkonna. Kaua me seekord seal toimetada ei suutnud, sest olime eelmisest ööst nii väsinud. Läksime 7 km linnast väljas olevasse puhkealasse ja lasime silmad eriti varakult looja.

Terve esmaspäevase päeva mõnulesime Port Denisonis, mis meile üha enam meeldima hakkas. Peale selle, et ilm oli jälle täiesti suurepärane, olid seal mõnusad rannad ja rajad. Rannas jalutades tervitas meid ootamatult ka üks pikkade vurrudega hüljes Küll nad on armsad.

Port Denison muutus iga hetkega aina mõnusamaks, nii et lõpuks jäime jälle ööbimispaika minnes hilja peale. Meil oli kavas jääda Geraldtoni, lääneranniku suuruselt teise linna külje alla laagrisse. Paraku ei tahtnud Camps 6’i juhised ja meie GPS koostööd teha, nii et me otsisime seda paika väga kaua taga :S Minul oli juba väga kopp ees ja tahtsin käega lüüa, kuid Martin ei jätnud jonni. Lõpuks leidsime selle üles. See pidi olema Geraldtonist 20 km kirde poole, kuid meie sõitsime kokku maha üle neljakümne km. Miks otse, kui saab ringiga, või mis?

Kuid Geraldton jättis meile juba sisse sõites väga mõnusa mulje. Isegi valgusfoore võis seal kohata Umbes 30 km enne Geraldtoni on tee ääred täis väga vildakaid puid, mis olid parajaks vaatamisväärsuseks. Puud on sedasi kasvanud suure ja võimsa tuule tõttu, mis siinseid maid aegajalt kimbutab.

Kuue päevaga (teisipäevaks, 22.05) olime jõudnud Perthist vaid 450 km kaugusele, kuid maha olime tiirutanud üle kuuesaja km. Turistid